Next Item Previous Item

Foto: Ivar Leidus CC BY-SA 3.0 ee

Oluline info

 

Alatskivi loss

Peipsi veerel Alatskivi järve ääres asuvat Alatskivi mõisa mainitakse arhiivides esmakordselt 1601. aastal. Mitmeid omanikke vahetanud mõis läks Nolckenite valdusse 1870. aastal. Alatskivi uus mõisaproua polnud nõus elama ühekorruselises mõisakökatsis ja nii ehitas mitte eriti jõukas parun Nolcken oma perele sugulaste raha toel lossi. Alatskivi loss mõjub üllatuslikult – selliseid tornide ja sakiliste frontoonidega ehitisi kohtab Briti saartel, mitte Baltimaade äärealal. Loss ehitati omaniku Arved von Nolckeni projekti järgi, kes enne seda oli käinud Inglismaal ja Šotimaal moodsa arhitektuuriga tutvumas. 1885. aastal valminud neogooti stiilis hoone eeskujuks oligi Briti kuninglik suveresidents Balmoral Šotimaal. Loomulikult on Alatskivi väiksem ja tagasihoidlikum kui kuninganna Victoria suveloss, kuid detailides piisavalt sarnane. Tugevasti liigendatud põhiplaani, rahutu silueti, kõrgete viilude, nurgatornide ja ärklitega hoonet peetakse üheks esinduslikumaks historitsistlikus stiilis mõisahooneks kogu Baltikumis.

 

Suursuguse Alatskivi lossiga on seotud ka mitmed legendid. Üks tuntumaid pajatab lossi söögisaali laekaunistusest. Von Nolckenite esimene laps suri juba pisipoisina. Kolmas poeg Ghert Ludwig hukkus 21-aastase noormehena. See juhtus ühel 1901. aasta novembrikuisel jahilkäigul Saksamaal Mecklenburgis. Kuuldavasti olid perekonnas üles kerkinud pärandiprobleemid ja võimalikuks pärandiks polnud midagi väiksemat kui Alatskivi mõis koos lossiga. Jahilkäigul olevat tekkinud sõnelus Alatskivi mõisaomaniku poja ja tema elumehena tuntud lelle vahel. Kired lahvatasid nõnda vihaselt, et tüli lahendas püssipauk. Õnnetu isa kurbus oli mõõtmatu ja Alatskivi lossi söögisaali kohal lasub tänini must kirstukujuline laekaunistus. Rahvasuu kõneleb, et selle lae olevat parun von Nolcken lasknud teha oma kalli varalahkunud poja mälestuseks.

 

Enne Teist maailmasõda paiknesid mõisahoones kõrgem algkool, piirivalvekordon, metsavahi ning politseikordniku toad ning I ratsapolgu telefoni keskjaam, osa ruume oli sõdurite käes. Sõdade ajal oli loss sõjaväelaste käsutuses. 1945.aastast oli loss masina-traktorijaama keskuseks, seejärel Kallaste rajooni täitevkomitee ja selle arvukate osakondade asupaigaks ning Alatskivi sovhoosi, külanõukogu, söökla, kinosaali, raamatukogu jms teenistuses.