Next Item Previous Item

Foto: Mae Juske

Oluline info

Hellenurme vesiveski

Eestikeelne sõna „veski“ kätkeb endas kahte olulist sõna: „vesi“ ja „kivi“. Koos paisude ja paisjärvedega on vesiveskid Eesti maastikupilti ilmestanud juba sajandeid. Siia jõudsid vesiveskid tõenäoliselt koos kloostrite ja ordulinnustega ning 13. sajandi keskpaigaks oli neid siinmail juba üpris palju. Sellest annavad tõendust mõned tänapäevani säilinud kirjalikud allikad. Veskid olid juba algsete mõisate juures tootmishoonetena väga tähtsad ehitised, mida mõisa väärtuse kirjeldamisel ühena esimestest üles loetleti. Kui külastada tänapäeval mõisakohti ja uurida nende ümbrust, selgub, et ikka on kusagil läheduses mõni suurem või väiksem veski või veskikoht. Hiljem, kui hakkasid tekkima põhimõisast eemal seisvad karjamõisad, olid ka suuremates karjamõisates tihtipeale oma veskid. Hiljem oli küllalt palju ka vabadele talupoegadele kuulunud veskeid.

 

Vanemad vesiveskid koosnesid ühest laeta ruumist – veskikojast. Vesiratas asus hoone külgseina taga lahtise taeva all. Sellise lahenduse puuduseks oli sügis-talviti lumelobja tõttu vesiratta labade jäätumine ja suvepõudade ajal päikese käes läbikuivamine. Mõnikord püüti seda leevendada pealeehitatava varikatusega või pikendatud katuseviiluga. Hiljem ehitatud veskid koosnesid juba kahest ruumist: veskikojast, kus asusid veskiseadmed, ja veskikambrist, kus peale vesiratta asus mõnikord ka kerisahi.

 

Talumeeste veskiehitus sai hoo sisse 18. sajandi keskpaiku ja jätkus kuni 1930. aastateni. Veskite käitamiseks kasutati kuni Eesti Vabariigi ajani vesirattaid.

 

Rohkem vesiveskeid paiknes Lõuna-Eestis, kus jõgede lang on suurem kui tasase Põhja-Eesti aladel. Kõige tihedamalt oli veskeid Piusa jõel – Võrumaa vesiveskite uurija Friedrich Haidaku andmeil kokku 39, mis teeb keskmiselt ühe veski vähem kui kolme kilomeetri kohta.

 

Kuulsatesse püüliveskitesse tuli veskilisi isegi 30–40 km kauguselt. Tehniliselt paremates ja suuremates seati kahe maailmasõja vahelisel ajal üles veeturbiinid ja elektrigeneraatorid või lihtsad dünamod.

 

Lisaks viljajahvatamisele kasutati veskeid ka palkide saagimiseks, villatöötlemiseks ja kangakudumiseks. Lõuna-Eestist on teateid ka linaropsimise ja söödapurustamise vesiveskitest.

 

Veski oli vanasti küla üks vaieldamatuid sõlmpunkte, kuhu jooksid kokku kõik külajutud, mida siis veskilised uudisevilja jahvatades suuga jahvatasid. Sügis oli vanasti veskis kõige kiirem aeg, kuna uudsevili tuli ära jahvatada ning vanade veskiraamatute kohaselt olnud Hellenurme veskis möödunud sajandi 20ndatel suisa kolm möldrit tööl. Üldjuhul oli tööpäev ikka kaheksa tundi, kuid vajadusel töötas veski ka öösel. Keerulisemaks perioodiks olid veskitele talved, kuna need olid siis pakaselised, mistõttu masinaosad muutusid hapraks.

 

1940. aasta seisuga oli Eestis kokku koguni 759 vesiveskit. 1940ndate teisel poolel pea kõik suuremad veskid natsionaliseeriti ning anti tööstuskombinaatidele, tarbijate kooperatiividele või jäid nad kolhooside-sovhooside omandisse. Paljud veskiomanikud küüditati rikkama rahvana Siberisse. Seoses uute tehnoloogiate kasutusele võtmisega ning vesiveskite tähtsuse vähenemisega on paljud veskihooned tänaseks kas hävinud või varemetes, mõned veskid on ehitatud ümber elamuks või turismitaluks.

 

Ainus veejõul töötav veski Eestis ongi Hellenurme. Selle koha peal on vilja jahvatatud ligi 500 aastat. Mastaapne punastest tellistest ja maakividest Hellenurme vesiveski ehitati 1880-ndail mõisnike Middendorffide poolt. Sisustus – jahu- ja tangutootmismasinad – pärinevad enamasti 1930-ndatest aastatest. Nelja ja poole korruseline veski on töökorras ning seal on võimalik näha ja kuulda, mis saab veskisse toodud viljateradest, samuti maitsta neist tehtud küpsetisi. Töötab ka väike hüdroelektrijaam.