Next Item Previous Item

Hinni talu rehielamu

Foto: AndfRa (CC BY-SA 3.0)

Oluline info

  • Talu on eravalduses.
  • Talu territooriumil võib ringi uudistada. Hoonetesse siseneda ei tohi.
  • Talvel suure lume korral ei pääse talule ligi.

Hinni talu

Eesti talude süda on aastasadu olnud rehielamu, mis on Eestile ainuomane hoonetüüp. Varem oli neid ka Põhja-Lätis, aga sealt on nad praeguseks kadunud. Rehetare on omapärane pikk rõhtpalkseintega hoone, millel oli suur ja kõrge katus ning puudus korsten. Rehielamute välisilmes ongi üheks väga iseloomulikuks tunnuseks katuse suur osakaal võrreldes maja seinaga. Selline taluelamu kujunes välja juba 10.-11. sajandil. Talu tähtsaima hoonena on rehielamu olnud nii majandus- kui eluhoone. Suitsutoast välja arenenud hoones kuivatati ja peksti vilja, hoiti loomi, valmistati enamus talu tarbevarast ja ka elati. Peale rehetare olid talul veel suveköök, saun, laut ja aidad.

 

Rehetare tähtsamateks ruumideks olid pikka aega rehetuba ja rehealune. 18. sajandil hakati rehetubadele juurde ehitama kambreid. Need olid küttekoldeta ruumid, mida kasutati peamiselt panipaigana ja ainult soojal ajal eluruumidena.

 

Keskne ruum rehielamus oli köetav rehetuba, kuhu koondus kogu talupere elu. Siin elati talveperioodil pead-jalad koos, keedeti süüa, küpsetati leiba, söödi ja magati. Mehed nokitsesid tubaste puutööde kallal, naistel tuli kedrata linad ja villad ning veeta pikki tunde kangastelgede taga. Külmal ajal toodi rehetuppa ka väiksemaid loomi. Sügisel kuivatati sama ruumi suitsunud partel põldudelt koristatud vilja, et märg vili hallitama ei läheks. Rehetoa taganurgas, suuga vastu sissekäiku, paiknes suur reheahi. Ahjusuu ees oli lahtine tulease, mille kohal rippus kookudega 2 pada.

 

Korstnat reheahjul ei olnud, ahju kütmisel tuli kogu kibe suits rehetuppa. Suitsu väljalaskmine toimus suitsuaugu või ukse kaudu, suitsupiir jäi rehetoas 1–1,5 m kõrgusele. Rehetoas oli alati tunda mõrkjat suitsulõhna ning selle nõgised seina- ja laepalgid muutusid aastatega süsimustaks.

 

Rehetoa põrand tehti savist, kuhu segati ka liiva või mulda. Savisegu veeti põrandale, tehti veega märjaks ja lasti veidi kuivada. Seejärel lasti põrandat sõtkuda loomadel või lastel ja tambiti põranda pind tambiga siledaks.

 

Tare valgustati peerutulega. Peerge tõmmati kase- või männipuuhalust ja pandi vastavasse hoidjasse – pilakusse – põlema. Peergude asendamine uutega oli laste ülesanne.

 

Talu teine oluline ruum oli rehealune, mis paiknes rehetoa otsas. Rehealuses peksti ja puhastati sügiseti vilja. 19. sajandi keskpaigani hoiti seal talviti loomi, suviti aga vankreid ja põllutööriistu. Rehealust lahutas rehetoast uks, mille kaudu ka suits ahjukütmise ajal välja lasti.

 

19. sajandi II poolel hakati rehielamut – eriti kambrite osa – täiustama: ehitati uued korstnaga küttekolded, mitu kambrit, eraldi köök ning nendele laudpõrandad ja -laed, suured aknad jne. Kui kambritest said eluruumid, jäi rehetuba majandusruumiks, mis mõnikord ehitati ümber köögiks.

 

Hinni talu on Liivimaa vanim säilinud rehetalu. Rehielamu ehitati pärast talukoha väljaostmist 1872. aastal. Talu on arhitektuurimälestisena riikliku kaitse alla võetud 1973. aastal.