Next Item Previous Item

Foto: Maasaak (CC BY-SA 3.0)

Oluline info

  • Silda võib ületada nii jalgsi kui sõiduautoga.
  • Uudista ka sillal asuvat fotonäitust.

Järuska sild

Sillaehituskunst jõudis Eestisse arvatavasti koos ristisõdijatega 13. sajandil. Eesti üks tähelepanuväärsemaid puitsildu oli aastatel 1822–1829 üle Narva jõe ehitatud sild. See ajutiseks planeeritud Eesti pikim puitsild püsis üle 100 aasta, kauem kui paljud möödunud sajandi keskel ehitatud nõukogudeaegsed sillad. Puit oli tõrvatud, sellel oli viis võrdset ava kogupikkusega 120 meetrit. Küllap oleks sild kestnud kauemgi, kui see poleks 1944. aastal õhku lastud.

 

Vähemalt 1831. aastal oli puitsild ka Rannapungerjal, jõe suudme lähedal. Sedagi peeti ajutiseks nähtuseks, ent 107-meetrine sild püsis pea sada aastat tänu pidevale hooldamisele. 1930. aastal ehitati vana silla vaiadele lühem, 71-meetrine puitsild, mis Teises maailmasõjas hävitati. Kui Nõukogude ajal otsustati ehitada Järuskast allavoolu kulgevale Mustvee – Jõhvi maanteele uus sild, siis algul vana silda ei lammutatud, vaid tehti uus sild esmalt veidi põhja poole kuivale maale. Seejärel suleti jõe vool iidses sängis, lammutati vana sild ja juhiti jõgi uue silla alla kaevatud kraavi. Uus jõesäng muutis nii üleujutuste ilmet kui ka jõe laevatavust. Kui varem sõideti Rannapungerja jõe sadamasse ka suuremat sorti reisilaevadega Tartust, siis nüüd ei pääse enam ükski laev jõe suudmest sisse, see on setteid täis. Järuska vana sild häviski lõpuks jõe üha suuremate tulvavete survel.

 

Praegune 2013. aastal ehitatud põneva arhitektuuriga Järuska puitsild on Eestis ainulaadne, sest see on esimene katusega sild terves Eestis. Sild ühendab eneses nii insenerioskused kui ka arhitektuurikunsti. Uue 80% ulatuses liimpuidust silla projekteerimisel ja ehitamisel on arvestatud vastupidavust nii veele kui ka tuulele. Sild peab arvestuste kohaselt vastu vähemalt 35 meetrit sekundis puhuvale tormile. Silla ühendused on suures osas tehtud raudpoltidega, katusekonstruktsioonide juures on kasutatud klassikalist tappühendust. Puidust ja katusega silda ehitama inspireerisid mitmed positiivsed näited Ameerikast ja Šveitsist, kus katusega puitsillad on teeninud juba sajandeid. Nimelt on puidu suurim vaenlane niiskus, kuid puitsilla iga pikeneb märgatavalt kui puitu kuivas, katusega keskkonnas hoida. Seega pole katus lihtsalt uhkuse pärast, vaid täidab kindlat otstarvet. Katus pikendab silla elu vähemalt saja aastani, nii et seda parandama ei pea. Ka katuse ning silla vaheline sõrestik pole pelgalt ilu pärast, vaid see kannab silla raskust. Jõe kallastele valatud betoontugede peal seisval Järuska sillal ei ole talasid, selle asemel on võreseinad.

 

Väliselt meenutab Järuska sild sealseid alasid mõne sajandi eest asustanud vadja päritolu poluvernikute aita: sild on eripärase kaugele esileküündiva katusega.

 

2013. aastal avatud silla ehituse tingis eelkõige kogukonna reaalne vajadus tagada ühendus valla keskuse Tudulinnaga. Sild ühendab ka Lemmaku küla mõlemal pool jõge asuvad osad, mille omavahel lahutas vana silla minema uhtunud torm. Järuska silda on võimalik ületada ka autoga.

 

Silla paigaldus korraldati MTÜ Vanaajamaja poolt põneva rahvusvahelise seminarina, milles lõid kaasa lisaks silla peaehitajale, osaühingule Hobbiton, ka puusepatöö kogemusega vabatahtlikud USA-st, Inglismaalt, Prantsusmaalt ja Eestist. Seminari juhendas pruss-sõrestikehituse meister USA-st. Laastukatuse löömisel osales kokku viiskümmend tudengit, põranda ehitusel, tellingute mahavõtmisel, harjalaudade ja otsalaudise löömisel aga veel paarkümmend vabatahtlikku.