Next Item Previous Item

Oluline info:

Liivi muuseumi kodulehekülg: www.muusa.ee

Liivi Muuseum

Kui seda metsa ees ei oleks“. Juhan Liivi, traagilise elusaatusega eesti kirjaniku, kasvuaastad möödusid Alatskivi ümbruses. Tema suurimaks unistuseks oli Peipsi, mis paistis tema kodukohas kaugelt metsa tagant.

 

„Kõige eestilikum luuletaja“, „eesti kaasaegse luule algataja“: nii on seda erandliku saatuse ja äärmiselt tundliku luulekeelega autorit iseloomustatud. Juhan Liiv on olnud eesti kirjanduse hull geenius, kirjanik, kelle loomingu kestvam osa on kirjutatud nimelt vaimse murdumise järel.

 

Juhan Liiv astus eesti kirjandusse huvitava rahvapärase jutukirjanikuna, kelle ajalehejutud, eriti „Peipsi peal“ olid omas ajas värsked ja huvitavad. Suurima panuse andis Juhan Liiv aga luuletajana. Tema luulele on iseloomulikud valuline messianism ja prohvetlus, lihtne ja vahetu loodusekujutus, kõneline intonatsioon ja rahvaluulelised kordused.

 

Liivi Muuseumis on huvilistele vaadata Juhani ja ta venna, Jakob Liivi, kodutalu. Väliekspositsioon on sisuliselt vabaõhumuuseum, mis annab ettekujutuse eesti talurahva elust 19. – 20. sajandi vahetusel. Näitustemajas on püsinäitus „Oleksin ma luuletaja“ ning etluskonkurssi ja Liivi luuleauhinda puudutavad väljapanekud, samuti Kodavere kihelkonda tutvustav näitus. Igal kevadel toimub Liivide ja liiviliku luule etluskonkurss koolinoortele, samuti antakse välja Juhan Liivi luuleauhinda.

 

Aastal 1909 ilmus nooreestlaste algatusel Juhan Liivi värsiraamat lihtsa pealkirjaga „Juhan Liivi luuletused“. Kristjan Raud oli kaanele rahvariidemustri tulbi joonistanud. Nii vormilt kui ka sisult oli raamatuke suurepärane. Uus trükis jõudis raamatupoodidesse. Ka Karl Eduard Söödi kauplus Tartus pani Liivi luuletused müüki.

Kord prahvatanud Söödi poe uks valla ja sisse tormanud poeet ise. Mallanud vaevalt tere öelda ja hüüdnud siis:

„Ruttu, anna mulle raamat! Mul ootab väljas voorimees. Nii kena mees on. Ma kingin talle oma luuletused.“

„Võta pealegi,“ lubas Sööt lahkelt. „Aga tegelikult on su raamat siiski minu oma. Mina olen selle kirjastusest oma raha eest ostnud ja siia müügile toonud.“

„Kuidas saab minu raamat sinu oma olla?“ imestanud Liiv. „Näe! Siin kaane peal seisab ju selgelt: „Juhan Liivi luuletused“.“

Võtnud raamatu ja astunud sirge seljaga välja nagu kuningas kunagi.

(Loone Ots „Kuulsad ja naljakad eestlased“ (2017))