Next Item Previous Item

Foto: Sirujs Enobs (CC BY-SA 3.0)

Oluline info

Nigula raba

Läbi aegade on tegeletud soode ja rabade kuivendamisega kas põllumaa suurendamiseks või teistel majanduslikel eesmärkidel nt turba tootmiseks. Nüüd on veevaeguses vaevlevas ja looduslikku mitmekesisust kaotavas maailmas päevakorral soode taastamine. Eesti võib siinkohal anda silmad ette Nigulaga, mis meie esimese rabana võeti 1957. aastal riikliku kaitse alla. Nigula riiklik looduskaitseala moodustati esimesena Nõukogude Liidus soode kaitsmise eesmärgil. Eesti üks vanimaid ja paremini uuritud raba- ja metsaökosüsteemide kaitsealasid on tuntud soo referentsalana üle Euroopa. Nigula Looduskaitseala hõlmab 6400 ha ulatuses soid, metsi ning niite. Siinne inimtegevusest puutumata metsamassiiv on isegi Euroopa mastaabis unikaalne. Kaitseala kuulub rahvusvahelise tähtsusega linnualade hulka.

 

Eesti ürglooduse raamatusse on kantud looduskaitsealale jääv üle 2000 hektari suurune Nigula soo, sest see on väga omapärane ja mitmekesine, suur ning hästi uuritud ja uuritav.

 

Nigula rabas säilitatakse ürgset soomassiivi looduslikus olekus, mis võimaldab tundma õppida soostumisprotsesside kulgu rabamassiivil ja seda ümbritseval metsaalal. Kaitseala eesmärgiks on säilitada rabataimestiku ja puuliikide vaheldust inimtegevusest mõjutamata looduslikus arengus, eluskooslusi ja üksikuid liike.

 

Raba areng sai alguse umbes 10 000 aastat tagasi pärast viimast jääaega. Märgala on tekkinud tuhandete hektarite suuruse veekogu kinnikasvamisel ja soostumisel. Raba lääneservas on säilinud jäänukina 20 ha suurune Nigula järv. Domineeriv on lageraba. Raba turbakihi paksus on kuni 6,8 m.

 

Nigula soostiku uhkuseks on viis rabasaart ehk peaksit, mis oma põlismetsaga hakkavad silma üle kogu lageda raba, kuigi asuvad 1–1,5 meetrit rabapinnast allpool. Need on kunagiste järvede vahelise voorja künnise kõrgemad osad. Saarte kõrgematel osadel paikneb liigirikas laialehine salumets, mis on relikt soojast ja niiskest atlantilisest kliimaperioodist 5000-6000 aastat tagasi. Nigula rabas on ka palju raskesti läbipääsetavaid älvestikke, rahvakeeli mülkaid.

 

Legendid pajatavad rabas elavatest sookollidest, kes mülkasse sattunud looma või inimese kiiresti enda riiki kisuvad. Sookolle pole seal küll nähtud, ent rabamaastikul liikudes tuleb olla ettevaatlik – tihtipeale osutub petlikult kõva pinnas hoopis pehmeks ja mudaseks sügavikuks.

 

Rabas kasvab palju suuri jõhvikaid, mis on ka Nigula sümboliks.

 

Kaitsealalt on soontaimede nimekirja kantud 448 liiki, samblaid 178 ja samblikke 123 liiki, seeni on teada 427 liiki. Selgrootuid on 146 ämblikuliiki, kiile 34 ja suurliblikaid üle 600 liigi. Selgroogsetest on kohatud kolme kala-, viit kahepaiksete, nelja roomajate, 203 linnu- ja 48 imetajate liiki.

 

Nigula järve äärest saab alguse õpperada, mis kulgeb mööda lageraba kuni kõige suurema rabasaareni – Salupeaksini. Rajale jäävad vaatetorn ja ka madal platvorm, kust on hea jälgida rabaelanike toimetamisi. Nigula raba õpperaja pikkus on 6,8 km (edasi-tagasi) ning selle läbimiseks tuleks varuda 3 – 4 tundi.