Next Item Previous Item

Rõuge Ööbikuoru keskus ja tuulegeneraatoriga vana Rõuge vaatetorn

Foto: Martin Mark (CC BY-SA 3.0)

Rõuge Ööbikuorg

Ööbikuorg on Rõuge ürgoru kuulsaim külgorg, mis piirab põhjast vana linnamäge. 300 meetri pikkune ja 12-15 meetri sügavune Ööbikuorg rõkkab kevadeti, toomingate õitsemise ajal ööbikute laulust – sellest ka oru nimi.

 

Ööbiku kuulsus ulatub üle ilma, tema kunsti ülistatakse kõikjal. Ööbikust on muinasjutte kirjutanud nii O.Wilde kui H.C.Andersen. Linnukest kohtab õige sagedasti ka meie 19. sajandi luulevaras (Wulff-Õis, Kreutzwald, Emajõe Ööbik Koidula, Kuhlbars, Veske). Võiks isegi öelda, et ööbik on eesti kultuuri sünni-, meie ärkamisaja rahvuslind.

 

Selle varjatud eluviisi harrastava tagasihoidliku välimusega linnu laul on väga kõlav, olles vaiksetel öödel kuuldav isegi 1-1,5 kilomeetri kaugusele. Lauluperiood on ööbikul suhteliselt lühike, alates saabumisest mai esimesel poolel või aprilli lõpus kuni juuni lõpuni. Ta võib laulda ööpäev läbi, kuid öösel kõlab laul intensiivsemalt ja pikemalt. Ööbiku kutsehüüd kõlab justkui hele „fiit“ ja erutushüüd ragisev „karrr“. Lauldes istub ööbik madalal oksal, tiivad sorakil.

 

Vanarahva tarkus ütleb, et ööbik toob öösooja. Samuti teatakse rääkida, et ööbiku kui õnnelinnu laulmahakkamine tähendab teekäijale head kordaminekut. Ja veel. Ööbikulaul aitavat nii unetuse kui liigse unisuse vastu. Une kaotamiseks oli õpetus: tuleb kolm korda ümber laulva ööbiku käia, nii et lind ei märka. Kui sooviti und tagasi saada, tuli järgmisel aastal käia ümber linnu kolm korda vastupäeva. Toimingut aitasid kinnitada vastavad sõnad.