Next Item Previous Item

Peipsi järv

Peipsi järv on suuruselt Euroopa 4. järv (Laadoga, Oneega ehk Äänisjärvi ja Vänerni järel). Maailmas on Peipsi suuruselt 53. Peipsi järve pikkus on 152 km, laius 47 km. Eestile kuulub kogu Peipsi järvest 44%, Venemaale 56%.

 

Peipsi järv asub lamedas põhjalõuna-suunalises nõos. Peipsi areng algas mandrijää taandumisega järvenõo lõunaosast põhja suunas. Oma praeguse kuju saavutas järv umbes 7000 – 5000 aastat tagasi. Peipsi põhjaosas maapind kerkib, selle tagajärjel valgub järve vesi nüüdisajal lõunasse. Peipsi on üsna omapärase kujuga. Järv koosneb tegelikult kolmest osast. Põhjapoolne, kõige suurem osa on tuntud Suurjärvena ehk Peipsi järvena kitsamas mõttes. Lõunapoolset osa nimetatakse Pihkva järveks. Neid kahte osa ühendab eelmistest veidi soojaveelisem väin Lämmijärv (Soejärv, Теплое озеро). Vaatamata sellisele omapärale on Peipsi siiski ühtne veekogu, veevahetus järve kahe suure osa vahel on Lämmijärve kaudu väga intensiivne.

 

Hoolimata omapärasest kujust on Peipsi kaldajoon vähe liigendatud ja suuri lahti ning poolsaari on vähe. Ka saari ei ole palju – kokku 35 saart, neist 5 asustatud saart. Suurimad saared on Piirissaar ja Kolpino (Pihkva järves). Enamus saari asub Lämmijärves ja Pihkva järves.

 

Peipsi järve suubub 237 (Eestis 41) jõge, oja ja kraavi (nt Emajõgi, Võhandu, Piusa jõed), välja voolab ainult Narva jõgi. Peipsi vesi vahetub ligikaudu 2 aasta jooksul.

 

Peipsi on väga madalaveeline: tema keskmine sügavus on ainult 7 m. Eriti madalad on Pihkva järv ja Lämmijärv. Suurim sügavus on 15,3 m (Lämmijärves).

 

Vaatamata sellele, et järv on üldiselt madal, võib lainetus siin olla väga tugev. Laine kõrgus Peipsi keskosas võib ulatuda 2 meetrini. Võrreldes merelainetega on Peipsi laine lühike ja järsk, nii et juba veidigi tugevama tuule korral on paadisõit ohtlik.

Peipsi elustik on väga liigirohke: siin on palju suurtaimi, vetikaid ning soo- ja veelinde. Rohke planktoni ja põhjaloomastiku tõttu on järv kalarohke. Peipsi on Euroopa parimaid kalajärvi. Juba Liivimaa 1638. aasta maarevisjonis ja 18. sajandil ilmunud Hupeli Eestimaa ja Liivimaa kirjelduses leiab äramärkimist Peipsi erakordne kalarikkus.

 

Tavaliselt püütakse Peipsist 9 000 – 12 000 t kala aastas. Peipsis elab 37 kalaliiki. Peamiselt püütakse peipsi tinti, rääbist, latikat, ahvenat, haugi ja peipsi siiga. Peale elukutseliste kalurite käivad talviti järvel tuhanded sikutipüügi harrastajad. Talvel on järv kaetud jääga, mille paksus on 50 – 60 cm.

 

Erakordselt tähtis on Peipsi kui Põhja-Eesti ja Tallinna tuleviku veevaru. Peipsi põhjarannik, mida ääristavad liivaluited, ja Värska ümbrus on tuntud puhkekohtadena. Kuid probleemiks on ka reostus. Kõige rohkem reostab Peipsit “Estonia” kaevandus.

 

Läbi aegade on Peipsi järv kui piiriveekogu olnud tähtis poliitiliselt ja sõjaliselt (näiteks 1242. aastal toimus järvel Jäälahing).

 

Peipsi teaduslik uurimine algas K.E. von Baeri ekspeditsiooniga aastatel 1851-1852, mil uuriti kalastikku, kirjeldati rannikut, mõõdeti sügavust.

 

Peipsil on kaks täiesti iseseisvat nime. Neist eesti sõna Peipsi on üks iidsemaid kohanimesid meie alal, pärinedes arvatavasti esimestena mandrijää alt vabanenud Eesti asustanud põhjapõdraküttide keelest. Hiljem, I aastatuhande lõpus, jõudsid Peipsi lähistele slaavlased, kes andsid siinsetele soome-ugri hõimudele nime tšud, tšudõ; sellest ka järve venekeelne nimi Tšudskoje ozero; seega siis tšuudide järv; tšuudide maa järv (järv tšuudide maal). Ürikuis on Tšuudi järve mainitud 13. sajandil. Peipsit on erinevad rahvad nimetanud veel ka Peybas, Peupes, Peibas, Peybasz Beybasse, Pebesse, Beips, Peipus.

 

Huvitaval kombel on Peipsi kohta vähe tekke- ja seletusmuistendeid. Räägitakse Peipuse (Peepuse, Peipa) nimelisest nõiast või sortsitaolisest olendist, kes järves asunud. Samuti arvatakse, et järve nimi on tulnud järvevoogudesse jäänud tütarlapse nimest:

Olnud jaanilaupäev. Küla rahvas olnud kõik töid lõpetamas, kes muul tööl. Ühe talu tüdruk, kelle nimi olnud Peipsi, äestanud alles hobusega põllul. Peremees talitanud õues muud, ning korraga näeb, et kuskilt silmapiirilt kerkib välja mees ja läheneb just otse tema suunas, mehe järel must härg ja härja taga vesi, suure kähinaga. Mees hüüdnud kogu külale: “Põgenege, põgenege, järv tuleb!” Küla rahvas võtnud varandused, mis said, ja hakkasid põgenema, järv nende kannul. Kuid tüdruk, kes äestas põllul valge hobusega, ei kuulnud hüüdu, ning järv kattis ta oma vahutavate voogudega. Ja sellest ajast peale hakatigi hüüdma järve tüdruku nime järele Peipsiks.

 

Peipsi järve Vene poolel on tänini säilinud palju soome-ugri päritolu kohanimesid. Samal ajal paikneb peaaegu kogu Eesti-poolse kalda ulatuses põline ja üsna kompaktne vene asustusala.