Next Item Previous Item

Foto: Kotkasulg (CC BY-SA 3.0)

Pöide kirik

1230. aastail valminud Pöide kirik on kogu Lääne-Eesti ja saarestiku suurim sakraalehitis. Pühakoja suurimaks väärtuseks on rikkalik raiddekoor, mida peetakse Eesti kõrggootika tippnäiteks.

 

Ühelööviline Pöide kirik on Eesti üks vanimaid kiviehitisi. Tasasel maastikul  meenutab massiivne kirik pigem kindlust kui jumalakoda. 13. sajandil kiriku ehitamise ajal oli see eelkõige kaitserajatis, kuuludes Pöide ordulinnuse juurde. Seda aega meenutavad ümarkaarekujulised ukseavad seintel, mille autoriteks on Vestfaali meistrid.

 

Ilmselt 14. sajandi esimesel poolel rekonstrueeriti algkabel suurejooneliseks kihelkonnakirikuks ning kirik omandas oma tänapäevase ilme.  Kirikut ehitasid Muhu ja Karja kiriku meistrid. Nende käe all valmisid vormipeened kividetailid, mis kujutavad taimi ja – esimest korda Eesti kunstiajaloos –  tolleaegseid talupoegi. Arvatavasti on see ehitusetapp omamoodi talletunud ka rahvapärimuses:

Kui kord Suur Tõll ja ta abiline Pöide ja Muhu kirikuid ehitanud, olnud neil kahe peale üksainus vasar. Suur Tõll ehitanud Pöide kirikut ja ta abiline Muhu kirikut. Kui näiteks vasar Tõllu abilise käes olnud ja Tõllul endal seda tarvis läinud, hõiganud ta Muhusse oma abilisele, et see vasara temale tooks. Et aga oli tee pikk ja aega käimiseks palju kulus ja et meestel jõudu küllalt olnud, visanud nad vasarat kordamööda teineteisele. Sellest vasarapildumisest olevat tekkinud Pöide kiriku lähedale, umbes pool kilomeetrit või natuke vähem, ida poole künkad, mis vahelduvad orgudega. Et nad just kiriku lähedal ei olevat, seletatakse sellega, et Tõllu abiline ei olevat tahtnud väga kiriku lähedale visata, sest ta kartnud, et kogemata võib vasar ka kiriku pihta sattuda. Tekkinud mägede nimeks on Veskisaadu mäed,  neid on kaunis suur hulk ja nad levivad kiriku lähedalt Uuemõisa poole.

 

Tõenäoliselt hiliskeskajal ehitati kiriku läänevõlviku kohale massiivne torn. Selle ülemist korrust võis kasutada hädaohu puhul eluruumina ning üks ruum oli määratud pideva valve jaoks.

 

Kiriku käekäik ei ole olnud roosiline, eriti mitte lähiminevikus. 1940. aastal süttis kirik välgutabamusest;  nõukogude ajal põletati varemeis kiriku puidust sisustus aga kütteks. Siiski on säilinud mitmed epitaafid ja hauaplaadid, mille hulgas põnevaimad on arhailised trapetsiaalsed reljeefidega kaetud kivid.

 

Tänapäeval on kirik uuel hingamisel, käivad restaureerimistööd. Taastamistööde käigus leiti tornialusest võlvist ainulaadne ja visandlik portreemaaling, mida hakati kutsuma Pöide Jukuks.

 

Pöide kirikust on valminud ka sümpaatne film „Pöide, vaikiv tunnistaja“, mis räägib kiriku ajaloost nii nagu oleksid ise seda läbi elanud.