Next Item Previous Item

Foto: Stemugram (CC BY-SA 3.0)

Raikküla Pakamägi

Veel  13 000 aastat tagasi oli kogu Eesti ala veel vee all. Aegamisi meri taandus ja umbes 11 000 aastat tagasi  tollal Balti jääpaisjärve nime kandnud veekogu piir ulatus juba Hageri ja Rapla lähistele. Praegune Paka mägi oli paisjärve ajal hoopiski saar.

 

Tänapäeval on Raiküla Pakamägi lame õhukese pinnakattega metsane paekõrgendik, mille läbimõõt on 700 meetrit, absoluutne kõrgus 62,5 meetrit ja suhteline kõrgus ligikaudu 9 meetrit. Kohati meenutab mägi oma kujult seent. Vanasti arvatigi, et tegu on maa seest välja kasvanud seenega. Kõrgendiku loode- ja põhjanõlv on väga järsud, lääneküljel lõpeb mägi kuni 9 meetri kõrguse astanguga. Astangu nõlval ja jalamil leidub rändrahne ning allikaid, millest kunagi voolas välja Hiie oja. Astangul oleval platsil peeti vanasti jaanitulesid ja praegugi asub seal lõkkekoht.

 

Pakamägi on ümbruskonna tuntumaid pärimuspaiku. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi algul kõneldi sellest peamiselt seoses kloostri, kabeli ja munkadega, maa-aluse tee ning peidetud varandusega. Tänapäeval seostatakse Paka mäge aga eelkõige muistsete hõimuvanematega, kes sealsel paeastangul koosolekuid ehk kärajaid pidanud.

 

Henriku Liivimaa kroonika teatel oli tollane Raela küla (Raigele) muinaseestlaste kärajate (hõimunõupidamiste) paik, kuhu kõik ümbruses olevad hõimud tavatsesid igal aastal nõupidamiseks kokku tulla. Kroonika andmetel korraldasid 1216. aasta augustis ristisõdijad esimese sõjaretke tollasesse Harju maakonda ja Raikküla, oli sellel sõjaretkel ristisõdijate vägede üheks laagrikohaks. Raikkülla jõudes jaotasid ristisõdijad sõjaväe mööda kihelkondi laiali, kõike põletades ja laastades, tappes mehed, võttes naised ja lapsed kinni ning varastades hulga karja ja hobuseid. Nii jutustavadki Pakamäega seotud legendid siiani ratsutavatest munkadest ja ennast papikuuega varjanud  Eesti sõjameestest. Ühe võimaliku variandina oletatakse ka, et Jüriöö ülestõusu märgutuli süüdati Raikkülas Pakamäel.

 

Rahvasuu räägib, et nii jüri- kui jaanipäeva aegu võib mäelt kuulda hobuste kabjaplaginat ning metsasarve häält. Arvati, et kärajate hinged käivad nendel aegadel koos nõu pidamas.

 

Vanarahvas teadis ka rääkida, et Pakamäe kõige kõrgema kuuse tipus oli pikka aega olnud rist ja mõõk sümboliseerimaks koha tähtsust muistses vabadusvõitluses. Mäge  on seostatud ka Kalevipojaga. Osa mäest on hobuseraua kujuline ja legendi kohaselt olla Kalevipoeg just sinna ühe hobuse raua ratsutades ära kaotanud.

 

Mäge peetakse ka omamoodi pühaks paigaks. Mäe külje all on üks kahe auguga suur valge kivi, kuhu on viidud ohverdusi. Lisaks leidub ka teisi ohvrikive. Mäe veerel asub nn kivikülv, mis on sinna jääajast tekkinud. Legendi kohaselt ei saanud isegi Vanatühi nendest muidu mööda, kui pidi üle hüppama.