Next Item Previous Item

Foto: Marcin Szala

Oluline info

Rakvere linnus

Rakvere Vallimäe tipus asus enne 13. sajandit eestlaste muinaslinnus Tarvanpää, mis toimis Virumaa pealinnusena. Linnuse asukohaks valiti kõrge ning järskude kallastega vallseljak – Vallimägi. Linnus oli oluline teetõke: ida poole Jõhvi suunas kulgev tee – hilisem Tallinna maantee – asus praktiliselt linnuse põhjanõlva all, mis võimaldas linnusest kontrollida kogu liiklust. Eesti muinaslinnusele iseloomulikku kivivalli Rakveres ei olnud, looduslikku mäge tugevdati vaid puitehitistega.

 

1220. aastal vallutasid Tarvanpää muinaslinnuse taanlased ning hakkasid selle asemele rajama oma linnust. Puidust kindlustused jätsid nad esialgu alles. Eestikeelse Tarvanpää tõlkimisel saksa keelde saadi nimekuju Wesenberg. Selle nime all tunti nii linnust kui ka hilisemat linna kuni 20. sajandi alguseni, mil saksakeelsed nimed unustusehõlma vajusid. Alles siis hakkas linn kandma nime Rakvere.

 

Ilmselt asendati linnuse puitehitised kivist ringmüüriga alles 13. sajandi lõpul, sellega sai Rakvere linnus tüüpilise kivilinnuse välimuse. Ebakorrapärase nelinurgana ehitatud kivilinnuse külje pikkus oli umbes 50 meetrit ja müüride kõrgus 6 meetrit.

 

Tõeline ehitus läks Rakvere Vallimäel lahti aga alles peale 1346. aastat, mil Taani loovutas linnuse koos kogu Põhja-Eestiga Liivi ordule. Tollaste ehitustööde eesmärgiks oli rajada võimas konvendihoone laadne pealinnus, kus ruumid asetseksid ümber sisehoovi neljas tiivas. Linnuse selline planeering oli keskajal Liivimaal tüüpiline – selle näiteks on meie päevini tervena säilinud Kuressaare linnus.

 

Linnusemäe idajalamile tekkis tõenäoliselt juba 13. sajandil alev, mis üsna pea arenes väikeseks linnaks.

 

Liivi sõjas langes Rakvere linnus koos linna ja ümbruskonnaga 1558. aastal ilma lahinguteta venelaste kätte. Venelased täiendasid lõunapoolset eeslinnust mitmete kindlustustega. Selleks vajalik ehitusmaterjal saadi nii linna kivimajade kui ka kloostri ehitiste lammutamisest. Linnast säilis toona tugevalt purustatuna vaid kirik.

 

1581. aastal vallutasid linnuse rootslased, kes selle kindlustamist jätkasid, rajades bastionid. 1602. aastal vallutasid linnuse poolakad, kes selle 1605. aastal taganedes õhku lasid. Alates sellest ajast jäi Rakvere linnus varemetesse.

 

17.-18. sajandil kivimurruna kasutatud linnusevaremeid hakati maalilise jalutuskohana väärtustama 19. sajandil. Varemete esimesed korrastustööd toimusid aastatel 1901-1902. Kõige rohkem on linnusest järel konvendihoone lõunatiivas – selle müürid on tänini säilitanud keskaegse kõrguse, samuti on väga palju alles ka kahest keskaegsest tornist, mis asuvad lõunakülje nurkades. Kagutornis lehvib alates 1990ndate algusest Eesti lipp. Üsna palju on säilinud ka väravaehitist kaitsnud rondeelist ning mitmeid lõike ida- ja läänemüüridest.

 

1975-88 toimunud konserveerimistööde käigus linnusevaremed korrastati ja konserveeriti. Varemetesse on rajatud linnuse ajalugu tutvustav muuseum, külastajad pääsevad säilinud lõunakülje kõigile kolmele korrusele ning samuti tornide vahel asetsevale müüri kaitsekäigule. Linnuses asuv Schenkenbergi kõrts pakub keskaegsete retseptide järgi valmistatud toite.

 

Räägitakse, et linnuse juurest lähevad maa-alused käigud erinevatesse suundadesse. Käikudest on leitud erinevaid mõõkasid. Linnuse maa-alused käigud viinud välja suisa Haljala kirikusse, Toolse linnusse, Porkunisse ja Vao mõisa. Viimane käik olevat olnud lausa neljahobusetõllaga sõidetav ja avastati siis, kui see Kiltsi mõisa põllul sisse varises ja võlv lagedale tuli. Kui linnuse hoovis tehti arheoloogilisi kaevamisi, rääkis hea suuvärgiga öövaht inimestele, et ta noore poisina käinud maa-alust käiku pidi nii pikalt, et jõudnud mere alla välja-lained kohisenud pea kohal.