Next Item Previous Item

Ranna tuhandeaastane tamm

Sellel puul on rahva seas hulk erinevaid nimesid – Ohvritamm, Tuhandeaastane tamm, Rootsiaegne tamm, Rannaküla tamm, Rannamõisa tamm, Kodavere tamm.

 

Tuhandeaastane tamm on viimane ohvritamm kunagises ligi tuhandeaastases matmispaigas ja hiiesalus. Hiiesalu asumist kalmistu alal esines tihti, kus muinaseestlased suhtusid puusse kui teispoolsuse maisesse sümbolisse, millele ohverdati lahkunud esivanemate mälestuseks. Seega põimusid matmispaiga alal esivanemate ja puudega seostuvalt loodusvaimude kultused. Paraku pole puu säilinud oma muistses hiilguses – 20.sajandi alguses pandi suur õõnes puu põlema ning suurem osa tammest hävis. Praegune kõverik on vaid puu viimane allesjäänud haru, mille ümbermõõt on 4,7 m ja kõrgus 15 m.

 

Tuhandeaastase tamme tegelikuks vanuseks arvatakse olevat 400 aastat. Rahvasuu on sageli pakkunud, et üks õige tamm peabki olema 1000 aastat vana. Esimesed 300 aastat pidi ta kasvatama kõrgust, järgmised 300 aastat paksust ja siis seisma 300 aastat muutumatuna. Alles seejärel hakkab tamm vananema. Veendumust, et vana tammepuu on 1000-aastane, kinnitavad ka paljud populaarsed laulud ja luuletused. Siiski, Eesti tammede vanuse määramisel pole vanimate puude eaks kunagi saadud üle 700 aasta. Ometi võib öelda, et Ranna tamme puhul on tuhandeaastase puu tiitel rohkem õigustatud, võrreldes teiste Eesti põlistammedega. Oletatavasti oli ta tollal, kui peatüvi veel alles, jämedaim tamm, mille kasvamise kohta Eestis üldse andmeid leidub. Usutavasti on selle puu vanus ka tuhandele aastale lähemal kui teistel tammedel.

 

Eestis leidub vähe põlispuid, mille kohta oleks rahvasuust teada sama ohtralt pärimusi nagu Ranna tamme puhul. Suur osa nendest on kokku kogutud 2000. aastal ilmunud Mall Hiiemäe kirjutatud raamatukesse „Rannamõisa tamme lugu“. Ühed lood vestavad, et tamm olnud hiiepuu, teised, et selle jätnud kasvama Kalevipoeg, kui ta kõik ülejäänud tammed ümbruskonnas oli maha raiunud. Mõni rahvajutt väidab, et tamm on siia rännanud Venemaalt, mõni jälle, et tamme alla on maetud varandus ja et tema ümbruses kummitab. Üks lugu pajatab, et rootsi ajal, seega üle 300 aasta tagasi, olnud tamme õõnsus nii suur, et sinna sisse mahtunud 20 sõdurit. Teistes rahvajuttudes teatakse, et umbes sajandi eest mahtunud õõnsusse 12 inimest. Kunagise tüve ümbermõõduks on rahvasuu pakkunud vahel üle 10 m ja mõnikord sellest veidi vähem. Lood, mida rahvasuu tamme kohta on kõnelnud, on nii eripalgelised, et nende põhjal mingeid kindlaid järeldusi on raske teha. Üks on siiski kindel – kui ühe puu kohta on jutustatud nii palju lugusid, tähendab see, et tal on olnud ümbruskonna rahva mõttemaailmas ja mälus silmapaistev koht.

 

Ranna tamm on tähelepanuväärne veel ühe seiga poolest. Juba ligi 100 aastat tagasi hakati tema längu vajunud tüve toestama. 23. juunil 1927. a. teatati „Postimehes“, et esimesed toed lasi puule panna mõisa rendihärra. Niisiis toimus see veel tsaariajal. Eesti iseseisvumise järel võeti toestamine ette kohalike eestlaste algatusel, ehkki Eesti Vabariigi esimene looduskaitse seadus oli vastu võtmata. Hiljem on tammel tugesid vahetatud mitmel korral. Nii pikaajalist ja järjepidevat põlispuu toestamist ja hooldamist, nagu Ranna tammel, pole teada ühegi teise Eesti auväärse raugastunud puu puhul.