Next Item Previous Item

Foto: Diego Delso (CC BY-SA 3.0)

Oluline info

  • Küsimustele vastamiseks ei pea mõisahoonesse sisenema; piisab mõisa territooriumil ringijalutamisest.
  • Kodulehekülg: http://sagadi.ee/et

Sagadi mõis

Mõisasaalist libiseb läbi musta mähkunud noore naise kuju ja kaob kunagi mõisaprouale kuulunud ruumidesse…

 

Nii algab Sagadi mõisa kohta käiv kuulus legend Mustast Daamist, kes mõisas mitte rahu ei saavat. Legend olevat tekkinud nõnda:

Pidanud kord tulevane mõisahärra, Sagadi noorperemees naituma talle sobivas seisuses naisega, kui kihluspeole saabunud koos moosekantidega imekena mustlasneiu. Noor mõisahärra kaotanud pea ja südame, noored lukustanud end majas asunud mahukasse relvakappi. Kui aga selgus, et nende suhe on hukule määratud, haaranud neiu samast püssi ning lasknud end maha. Nõnda uitavat Must Daam tänini nukralt mööda Sagadit, rahu leidmata.

 

Lahemaal asuv Sagadi mõisakompleks kuulub Eesti mõisaarhitektuuri kroonijuveelide hulka – mõisahoone koos kellatorni, kõrvalhoonete, sissesõiduhoovi, pargi ja tiikidega moodustab  suurepärase terviku ja kuulub riigi kaitse alla. Tänasel päeval on endised aidad, tallid, meierei, tõllakuur, laudad ja muud hooned saanud endale uued funktsioonid. Sagadis toimivad koos metsamuuseum ja mõis-muuseum, looduskool, hotell, restoran.

 

Sagadi mõisa ajalugu ulatub rohkem kui 500 aastat tagasi. Sagadi mõisat (saksa k Saggad) on Von Risbiterite valdusena esmamainitud 1469. aastal. 1684. aastal siirdus mõis von Fockide aadliperekonna omandusse ning jäi (osaliselt) Fockidele kuni 1939. aastani, mil perekond lahkus Eestist.

 

1753. aastal valminud ühekorruseline härrastemaja oli oma rokokoolikult lopsaka välisfassaadiga ainulaadne nähtus Eesti mõisaarhitektuuris. Kõrge murdkelpkatusega, suurte mantelkorstnate, avara vestibüüli ja saaliga hoone oli ümbruskonnas barokkstiili uhkemaid näiteid. Vaid 40 aastat pärast valmimist ehitati moest läinud stiilis loss uute tuulte järgi ümber – hoone ehitati senisest ligi kaks korda pikemaks ning mõisahäärber omandas tänaseni säilinud varaklassitsistliku välisilme. Härrastemaja põhiplaan vastab barokkarhitektuuri kõigile nõuetele, kus elutoad paiknevad uhkes anfilaadsüsteemis – nende ruumide laiad tiibuksed asuvad ühel teljel, kus iga tuba avaneb kui omaette etendus.

 

Samal ajastul ehitati välja peahoone esist väljakut ääristavad kõrvalhooned – peahoone vastas asuv väravatorn ning teineteise vastas asuvad nelja kaaravaga ait ja tall-tõllakuur.

 

Oma lõpliku kuju sai sel ajal ka peahoone taga asuv tiik, mille kohta on liikvel järgmine legend. Sagadi  mõisahärra soovis teha oma prouale kingitust, mis kinnitaks tema igavest armastust. Selleks laskis ta talupoegadel kaevata lõpmatuse sümboli kujulise tiigi. Nende õnnelik kooselu kestis kaua-kaua ning praegugi saavad Sagadi tiigi kallastel sõlmitud abielud olema pikaajalised ja õnnelikud.

 

19. sajandi lõpp lisas mõisahoonele veidi ka historitsismi – tagaküljele rõdu ning härrastemaja ehteks olevad laemaalingud.