Next Item Previous Item

Sibula tänav

7 kilomeetri pikkune Sibula tänav ühendab kolme vanausuliste küla: Varnjat, Kasepääd ja Kolkjat. Saagi valmimise ajal palistavad lõputut külatänavat kümned sibulamüüjad.

 

Söögisibul on majanduslikult väga tähtis köögivili, mida kasvatatakse kõikjal maailmas. Kogutoodangult on ta köögiviljadest tomati, peakapsaste ja porgandi järel neljandal kohal maailmas. Pesasibul on haruldane Euroopa Liidu maades (v.a Soome). Vanasti laialt levinud pesasibulat kasvatakse endiselt Peipsi külades ja ka üle terve Eesti.

 

Esimesed kirjalikud teated sibulast Eesti aladel pärinevad 13. sajandi lõpust, mil Saksa ordu müüs sibulaid koos teiste köögiviljadega siinsetele „paganatele“. Pesasibulat hakati tõenäoliselt kasvatama alles 18. sajandi lõpul, kui Peipsi läänekaldale asusid elama Vene vanausulised. 1920. aastatel saadi suurem osa Eestis tarbitavast sibulast Peipsi äärest ja Setumaalt. Teistes Eesti piirkondades hakkasid eestlased seda köögivilja laiemalt kasvatama 1930. aastatel.

 

Peipsi ääres kõrgpeenardes kasvatatud kuulus sibul säilib hästi ning kohalikud elanikud soovitavad seda köögivilja paljude hädade vastu. Peipsi sibula teeb eriliseks tõik, et ühte kultuuri on samas kohas kasvatatud samasuguse tehnoloogiga juba pea 200 aastat. Peipsi sibula kasvatustehnoloogiat võib pidada osaks pärandkultuurist.

 

Tuhandete aastate jooksul taandunud Peipsi järv on tänapäeva kallastele jätnud rammusa umbes poole meetri paksuse järvepõhjas settinud mudakihi, mis on hästi sobiv imehea ja väärtusliku sibula kasvatamiseks. Peipsi ääres on maalapid jagatud peregonideks, mis vastab 0,17 hektarile.

 

Sibulakasvatamine sai Peipsi ääres alguse Piirissaarelt. Sealsed elanikud käisid 19. sajandi keskpaigas Venemaal tööl ja tõid sealt Penza oblastist Bessonovka külast kaasa kibesibula sordi ‘Bessonovski’, mis Eesti oludes hästi kohanes ja hakkas hea kvaliteediga püsivalt suuri saake andma. Sibula kasvatamine levis ka Peipsi läänekaldale, kus on hästi omapärane muld (poolemeetrise mullakihi all on liiv), mida kutsutakse vanajärve põhjaks. Arvatakse, et Peipsi järv oli 8000 aastat tagasi koguni viis meetrit kõrgem. Praegune pinnas, millel sibulat kasvatatakse, on siiski paar tuhat aastat vana ja see ulatub tänapäeva Peipsi kaldast poole kilomeetri kauguseni.

 

Peipsi sibulat kasvatatakse mahedalt ja samas on see aastasadu viljeldud süsteem ka jätkusuutlik. Sibulat kasvatatakse Peipsi ääres kõrgpeenardes, sest sibul ei taha liigvett, küll aga niiskust. Kõrged peenrad tähendavad poole meetri kõrguseid mullapeenraid, mida igal aastal ringi songitakse. Seega muutuvad mulda jäänud vanad jäätmed väetiseks. Lisaks väetatakse peenraid vähemalt üks kord kolme aasta jooksul eheda sõnnikuga.

 

Kuna Peipsi ääres on tegemist vana järvepõhjaga, kus on kõrge põhjavesi, siis tagavad just kõrgpeenrad kõige paremad kasvatustingimused. Nagu aastasadu tagasi, nii visatakse ka praegu kõrgpeenrad valmis labidaga, mistõttu kohalikud sibulakasvatajad soovitavad kõigil ostjatel küsida sibulamüüjal näidata oma labidat, millega peenar on valmis kaevatud. Põhjus on lihtne: kuna Peipsi sibula maine on kõrge, müüakse mõnikord selle pähe ka mujal kasvatatud sibulat. Peipsiääre sibulat iseloomustab lapikümar kuju ning roosakaskollane, roosakaspruun või kollane kuivsoomuste värv. Peipsi sibul kaalub 40–70 g.

 

Peipsi sibul on omadustelt eriline: see erineb sisse toodud sortidest selle poolest, et üks sibul kasvatab alla terve pesakonna ja sibulas leidub ohtralt ühendeid, mis teevad sibula kibedaks, kuid teisalt sisaldab sibul ka palju suhkruid. Peipsi sibul kuulub kibesibulate rühma ja need ühendid tagavadki sibula hea ja erilise maitse. Suhkrud omakorda aitavad kaasa sibula säilivusele, mistõttu korralikult kuivatud sibul säilib toas uue saagini.

 

Ehkki DNA uuringu järgi on Peipsi veere sibul suhteliselt homogeenne, erineb erinevates majapidamistest kasvatatava sibula suhkru- või C-vitamiini sisaldus oluliselt. Igal perel Peipsi ääres on n-ö oma sibul, mida kasvatatakse.

 

Peipsi sibul sisaldab rohkesti suhkruid ning inimorganismile vajalikke ja väärtuslikke mineraalaineid. Sibulas on väävlit sisaldavaid eeterlikke õlisid, flavonoide, fütontsiide, saponiine, õun- ja sidrunhapet. Väävel on see, mis hakkimisel õhku paiskub ja silmast pisara välja kisub. Praadimise käigus väävliühendid kaovad ja tulemuseks jääb magus maitse. Seetõttu on Peipsi sibulast tehtud pirukad nii magusad, justkui oleks neisse suhkrut lisatud.

 

Suuremate sibulakasvatajate toodang ulatub Peipsi ääres kuni 4000 kilogrammini. Peipsi ääres kasvav aastane saak ulatub 50–60 tonnini. Kogu Peipsi ääres kasvatatav sibul ei jõuagi eestlaste toidulauale. Legendaarne on Peipsi sibul näiteks soomlaste hulgas. Soomes graniidi peal teatavasti sibul kasvada ei taha ja juba ajaloost on teada, et põhjanaabrid käisid lotjadega üle lahe ja mööda Narva jõge Peipsi ääres sibulat ostmas. Samuti käivad Peipsi sibulat ostmas lätlased.

 

Kuidas Peipsi sibulat kasvatatakse?
1. aasta kevadel külvatakse seemned ja sügisel saadakse saagiks sevok ehk tippsibul, tihti kasvab tippsibul esimesel aastal juba nii suureks, et kõlbab söögisibulaks;
2. aasta kevadel istutatakse sevok mulda ja sügisel saadakse saak, mis on 2. aasta tippsibul (seemnesibul) ja 1. aasta söögi- ja müügisibul;
3. aasta kevadel istutakse mulda 2. aasta tippsibul (seemnesibul) ja sügisel saadakse saagiks võborka ehk 2. aasta söögi- või ka müügisibul, nende hulgast valitakse välja kõige suuremad võborkad;
4. aasta kevadel pannakse maha suured seemnesibulad (emasibulad) ja nemad kasvatavad putked ehk õievarred ja saagiks on mustad seemned.