Next Item Previous Item

Foto: Martin Siplane

Suurgildi hoone

Gildid olid keskajal konkreetse valdkonna esindajaid koondavad kutseorganisatsioonid. Tallinna Suurgild asutati 14. sajandi algul, kui siinsed kaupmehed otsustasid eralduda juba varem tegevust alustanud Kanuti Gildist. Nii sai Suurgildist kaupmehi ja Kanuti Gildist kästiöölisi ühendav organisatsioon. Tallinn oli tollal tänu Hansa Liitu kuulumisele ja aktiivsele kaubandustegevusele väga heal järjel, mistõttu oli Suurgildil tähtis roll linnale oluliste otsuste tegemisel. Näiteks tohtis raehärrasid valida vaid Suurgildi liikmete hulgast. Gildi liikmeks võis saada vaid laitmatu maine ja ausa päritoluga isik, mis tähendas eelkõige sündimist abielust, katoliiklikku, hiljem luterlikku, usutunnistust ning eelistatavalt saksa päritolu. Eestlaste kutsumine gildi oli rangelt keelatud. Liikmeskonna suurus ulatus läbi aegade keskeltläbi 100-200 isikuni, olles sellega suurim korporatsioon linnas.



Esialgu kasutasid gildi liikmed kooskäimiseks ühte Pika ja Pühavaimu tänava nurgal asunud hoonet, kuid 1406. aastal osteti gildi tarbeks bürgermeister Gosschalk Schotelmundile kuulunud elamu Pikal tänaval. See praeguseni Suurgildi hoone nime kandev esinduslik hilisgooti stiilis maja sai valmis 1410. aastal ja on tänaseni säilitanud oma algse kuju, kuigi on aja jooksul läbi teinud mitmeid ümberehitusi. Hoonet iseloomustab väga kõrge petikakendega viilkatus ja massiivne raidkiviportaal suurte tammepuidust ustega. Uksi kaunistavad 15. sajandi esimesel poolel valmistatud pronksist koputid, mida peetakse keskaegse Tallinna pronksivalu parimateks näideteks. Üsna varsti pärast maja valmimist ostis gild ära ka kõrvaloleva maatüki. Selle Pika tänava poolsesse otsa ehitati aktsiisikamber (seal toimus raha kaalumine) ja Laia tänava poolsesse otsa pruudikamber (gildi kombestiku järgi noorpaaride ruum) ning teenriruum.

 

Gildihoonel oli keskaegses hansalinnas palju funktsioone. Suurgildi liikmetel oli võimalik oma majja iga päev sisse põigata, kaaslastega juttu puhuda, õlut rüübata, mitmesuguseid mänge mängida ja muul viisil meelt lahutada. Siin toimusid ka mitmed suured pidustused, eelkõige jõulu- ja vastlajoodud ning lõppesid papagoilaskmise ja maikrahvipeo pidustused. Seal peeti aadlike ja jõukate linnakodanike suurejoonelisi pulmi ja muid tähtsaid pidustusi. Suurgildi mõjuvõimu kõrgpunktiks võib pidada 17. sajandit, pärast seda langes kaubanduse maht ning nõrgenes kaupmeeskonna positsioon linnaelus. Uue traditsioonina hakkasid 17. sajandil gildimajas toimuma teatrietendused, sajand hiljem ooperietendused ja kontserdid.

 

Suurgild tegutses kuni 1872. aastani, mil see läks Tallinna Börsikomitee käsutusse. Siis sai maja ka uue nime – Börsihoone. Sealt tuleneb ka Suurgildi hoone kõrval oleva, Pikka ja Laia tänavat ühendava läbipääsu nimi – Börsi käik.

 

19. sajandil ja 20. sajandi algul korraldati gildihoone suures saalis esinduslikke kontserte, samuti on hoonet kasutatud näituste korraldamise paigana. 1952. aastast tegutseb hoones Eesti Ajaloomuuseum.

 

Ajaloolane Tõnis Liibek jutustab: Pidude ajal käitumisele olid kehtestatud ranged reeglid. Jooma pidi viisakalt ja mitte ülearu purju jääma, ei tohtinud teiste pidutsejatega tüli norida ega neid solvata. Eksijate korralekutsumiseks olid määratud erinevad rahatrahvid, rängemad eksimused võisid päädida süüaluse gildist väljaheitmisega. Purjutajate ohjeldamiseks oli keldrikorrusel spetsiaalne puur, nn neitsi, kuhu ülekäte läinud pidutsejaid puhkama viidi. Kõik need ettevaatusabinõud annavad aimu toimunud pidude meeleküllusest ja hoogsusest.

 

Pärast reformatsiooni ja laastavat Liivi sõda muutusid Suurgildi pidustused tagasihoidlikumaks. Hääbus maikrahvi valimise ja papagoilaskmise komme ning igapäevane gildimajas kokkusaamise ja õllejoomise traditsioon.