Next Item Previous Item

Foto: Muinsuskaitseamet

Oluline info

  • Küsimustele vastamiseks ei pea kirikusse sisenema.

Tudulinna vana puukirik

Alutaguse laante veerel, soode serval mainiti küla nimega Tudulinna 1583. aastal. Legendi järgi tulnud kunagi Tudulinna mäele kaks venda, kes hakanud mäele linna ehitama. Aga mis päeval ehitati, see langes öösel maa sisse. Ilmselt olnud siin Vanakurja käsi mängus. Nii jäänudki linna ehitus pooleli. Veel praegugi on näha linnamäel sügavat auku, mis tekkinud linna vajumisel. Linna maa sisse vajumisest on pärit ka Tudulinna nimetus, sest linn ju tudub mäe sees.

 

Tudulinna vana kirik on vanuselt viies Eestis säilinud puukirik. Umbes 1700. aastal ehitati Linnamäe veerele väike kabel, aastal 1766 kerkis selle asemele puust kirik. Sadakond aastat hiljem, kui kirikut põhjalikult remonditi, ehitati juurde torn ja tornikamber. Torni tipus oli ümmargune muna ja vaskne kukk ning aastaarv 1864.

 

Üheski Eesti külas pole kahte luteri kirikut peale Ruhnu ja Tudulinna. Kui Ruhnus ehitati uus kirik vana kõrvale, kuna oli vaja suuremat, siis Tudulinnas käisid asjad teistmoodi. Aastal 1923 asus Iisaku ja Tudulinna koguduse õpetajaks Voldemar Kuljus, kellest sai alguse usutüli, mis lõi koguduse kahte leeri. Pastor Kuljus olnud laia huviringi ja haruldase kõneanniga inimene. Pastori jutlused ei piirdunud pühakirjaga, vaid ta ehitas tihtipeale kogu jutluse üles praktilise elu nähtustele. Ta pidas nö ilmalikke kõnesid. Küla väljend oli, et õpetaja räägib kantslist tütarlaste siidisukkadest. Seetõttu vanema generatsiooni inimesed pastorit ei sallinud. Pastor Kuljus tegutses ka väljaspool kirikut – lavastas Iisakus teatrietendusi ja lülitus aktiivselt kogu kultuuriellu.

 

Kuljuse pooldajate ja vastaste vahel tekkinud kirikutüli viis 1927. aastal koguduse lõhenemisele. Uus, Kuljusest eemale tõmbunud kogudus arvati Tartu praostkonda ja jäi Torma koguduse õpetaja hooldada. Mitmel moel püüdis uus kogudus kirikut enda käsutusse saada, asi ulatunud isegi riigikohtuni.

 

Tollest ajast tänapäeva jõudnud külajutud kirjeldavad, kuidas uus kogudus õues kiriku seina ääres jumalateenistusi pidas. Ja kuidas mõned külamehed käinud ajal, mil vana kogudus kirikus jumala kiituseks laulis, ukse taga lorilaule laulmas.

 

Lõpuks kerkis aastatel 1938-1939 vanast kirikust paarisaja meetri kaugusele Tudulinna Rahukoguduse uus maakivist pühamu. Otsekui koguduste vahel valitsevat vaenu rõhutades ehitati torn talle teise otsa. Nii nad seisidki Linnamäe nõlval, seljad vastamisi, tumma tunnistajana Tudulinna rahva jonnakusest.

 

Kaks kogudust tegutses Tudulinnas kuni 1947. aastani, mil nõukogude võim pani vana kiriku kinni ning muutis selle viljaaidaks. Pingistik ja orel viidi uude kirikusse. 1960ndatel aknad suleti, altariseina lõigati ukseava, mille kaudu hakkasid veoautod veskisse vilja tooma, torn tõmmati linttraktoriga brutaalselt maha ning peale pandi eterniitkatus. Hoone sisse paigaldati jahuveski seadmed. Viljaveski lõpetas töö enne taasiseseisvumist. Kirik jäi kasutuseta seisma ja lagunema ning seda tabasid kõik maha jäetud puithoone hädad − majavammini välja.

 

2017. aasta augustis asutati MTÜ Tudulinna Kultuurikants eesmärgiga taastada ajalooline Tudulinna vana kirik ning anda talle uus, eluline funktsioon – kultuurikeskus. On ju Tudulinnas läbi aegade olnud elav kultuurielu – lavastati näidendeid ja operette, tegutsesid puhkpilliorkester ja laulukoorid. Vana kirik oleks suurepärane kontserdipaik, sest pühakoja akustika on erakordselt hea.

 

Tänu Tudulinna Kultuurikantsi loomisele lahendati ka selle piirkonna poolsajandi suurim mõistatus: kuhu kadus kuni 1962. aastani kiriku tornis seisnud sepistatud kukk-tuulelipp? Kohalikud elanikud leidsid tornikuke juhuslikult kunagisest sovhoosilaudast.