Next Item Previous Item

Foto: Ivo2k (CC BY-SA 3.0)

Oluline info

  • Küsimustele vastamiseks ei pea postijaama sisenema.
  • Postijaam on eravalduses, kuid õuel ja tagahoovis on lubatud ringi uudistada.
  • Objektil on videovalve!

Väike-Pungerja postijaam

Postijaamad olid kuni 19. sajandi lõpuni asutused, kus puhkasid postimaanteed pidi mööduvad reisijad, vahetati postihobuseid ja sõidukeid ning postivedajad vahetasid posti.

 

Vanim kirjalik ürik sidepidamise algete kohta Eestis on ordumeister Volter von Plettenbergi poolt 1552 muhulasele Hanskele antud vabaduskiri, mis vabamehe Hanske ja tema järglased orjusest vabastamise kõrval ka esimesteks postivedamiskohuslasteks tegi. Regulaarsema postiside loomine Eestimaal on seotud Rootsis 1636. aastal väljaantud postimäärusega. Ühtse ja regulaarselt toimiva postiveo arendamine tähendas postiteede, sildade, postijaamade ja hobuste, nende hoolduse ning kutsarite ja maksude sisse seadmist. Olulisemate liiklussoonte äärde seati iga 20-30 km taha ametisse vannutatud talupoeg, kes pidas kaht postisulast. Need pidid pärast postisarvehelina kuulmist jooksma aega ja ilmastikku arvestamata järgmise postitareni kiirusega 10 km tunnis. Postisulane oli varustatud rinda kinnitatud vapiga, postisarvega ja odaga, mida kasutati kaitseks ja üle suuremate kraavide hüppamiseks. Et postikäskjalad liikusid väga aeglaselt, siis hakati 1643. aasta määruse alusel ametisse seadma postiratsanikke ehk postiljone. See samm kiirendas tunduvalt postiühendust. Reisijate ja posti vedu toimus tasu eest. Kavandatud oli postijaamade võrgu loomine 20-30 km vahemaade järgi, kuid selle teostumine toimus aeglaselt. 1649 ja 1651 anti eeskirjad kõrtside ehitamise kohta maanteede äärde, mille järgi pidid kõrtsid kujunema hobupostijaamadeks ja asendama senist talurahvale koormavat küüdikohustust. Ehkki posti ja reisijate vedu oli aeglane – liiguti ainult päeval –, oli Rootsi aja lõpuks Eesti aladel loodud riiklik postikorraldus.  

 

18. sajandi I poolel korraldas Vene valitsus postiasjanduse ümber. 1714 avati postiliiklus Peterburi ja Riia vahel Narva ja Tartu kaudu. Postiameti üheks tähtsaks ülesandeks reisijate veol posthobustega oli postimajade ehitamine, mis pidi kindlustama reisijatele öömaja. Selliste majade ehitamine algas Peeter III valitsusajal. 18. sajandil ehitati postijaamu puidust, 19. sajandil põhiliselt kivist. 1775. aasta seadusega loodi riiklikud postiametid. Postijaama töötajate koosseisu kuulusid postijaamapidaja (nimetati ka postijaama-komissariks või postijaamaülemaks), postipoisid-kutsarid, sepp, sadulsepp, tallmeister, kirjutaja, köögitüdruk. Postijaamade alaliseks probleemiks oli korralike postipoiste puudus.

 

Postijaamade ülalpidamise kohustus pandi kohalikele rüütelkondadele, kuid talupojad pidid andma hobusemoona ja sageli ka tööjõudu. 19. sajandi lõpul võis hobusemoona andmise kohustuse asendada rahalise koormisega. Tähtsamad linnad (Tallinn, Pärnu, Riia) pidasid ise postijaamu ülal. Ehkki kohalikud postijaamad kuulusid küll rüütelkondadele, polnud neil õigust muuta postiveo graafikuid, sõidukiirust ega tariife.

 

Postijaamaülema ülesanne oli pakkuda hobuseid ootavatele reisijatele ka söögipoolist ja öömaja. 18. sajandi lõpust oli söögi kõrvale lubatud pakkuda mõned pitsid konjakit, viina või õlut, kuid igasugune lärmamine oli postijaamas keelatud. Postijaamaülem polnud kõrtsmik. Postivedu toimus kubermanguvalitsuses välja töötatud eeskirjade alusel. Igale postiliigile oli kehtestatud oma sõidugraafik. Postipoiss pidi kasutama kas postisarve või kuljuseid, et tee aegsasti vabastataks ja et postijaamas oldaks saadetise vastuvõtmiseks valmis. Peahoone ees vaatas postijaamaülem koos tunnistajatega üle saabunud posti – kontrollis kõigi postikottide ja sumadanide lukud ning pitsatid ning võrdles kottide arvu teekonnapassi andmetega.

 

Postijaamade asukohad olid 19. sajandi alguseks kujunenud kohtkindlaks, vahemaad olid 20 – 30 kilomeetrit. Kuni 1870. aastani rajati postijaamu peamiselt tähtsamate teede äärde. Alates 1870. aastast tõrjusid raudteed senise elava liiklusega postimaanteed tahaplaanile. Postijaamu hakati rajama raudteejaamadesse ja sealt edasi kõrvalistesse paikadesse, kus nad end kauem õigustasid. Bussiliinid ja raudtee suretasid järkjärgult postijaamad välja. Postijaamad suleti enamuses hiljemalt 1930. aastatel seoses motoriseeritud transpordi arenguga.

 

1714. aastal avas Vene Tsaaririigi valitsus Peterburi – Narva – Tartu – Riia postimaantee, mille ääres paiknesid 20 – 25 verstaste vahemaadega postijaamad, teiste hulgas ka Väike-Pungerja postijaam. Postijaam koos üle tee asuva maanteekõrtsiga moodustas 19. sajandile iseloomuliku ansambli. Hoonetekompleksi kuulusid lisaks puidust peahoonele veel võõrastemaja, tall, sepikoda, varjualune, küün, 2 keldrit, 2 aita, piimakamber, saun, kaev. Postijaamal oli suur karjahoov, puuvilja- ja juurviljaaed. Aastail 1830-1831 ehitati 18. sajandist pärit puidust peahoone asemele kivist kõrge täiskelpkatusega peahoone. Ühekorruselises majas oli 4 ruumi reisijaile, 3 ruumi ööbijaile, 6 ruumi teenindavale personalile ja 4 köögiga majandusruumi.

 

Väike-Pungerja postijaam on üks paremini säilinud suuri postijaamu Eestis. Hoone fassaad on liigendatud kolmeks, selle keskel oli viiekaareline ulualune.

 

Pärast Postijaama sulgemist oli hoone palju aastaid Mäetaguse metskonna valduses ning seejärel eraomanduses. Viimastel aastatel on hoone seisnud tühjana.