Next Item Previous Item

Foto: Kaisa Milsaar

Oluline info

  • Linnuse külastamine on tasuta.
  • Linnuse ümbruses liikumiseks kasutada ainult selleks ettenähtud teid.

Varbola linnus

Dagr, kuningas Drygvi poeg, oli nii tark mees, et mõistis lindude keelt. Tal oli üks varblane, kes tõi talle palju uudiseid – nii seisab Ynglingite saagas, mis on esimene osa Põhjala tuntuimast kuningasaagast Heimskringlast.

Varblane lendas paljudes maades, Reidgotlandil Vörva talu kohal läks ta ühe mehe põllule sööma. Mees võttis kivi ja tappis varblase. Kuningas Dagr tundis end halvasti, kui varblane koju ei tulnud. Seaohvri abil sai kuningas teada, mis oli juhtunud. Seepeale läks ta suure väega Vörvasse, et tasuda, kuid kaotas ise elu heinahanguga pihta saades. “Kuulnud olen, et kõrgeltsündinud Dagr surmaotsusele vastu kõhklemata läks, et tasuda Vörva rannal…”

On arvatud, et tegu võib olla Varbola esmamainimisega (Dagri retk sai oletatavasti teoks 700. aasta paiku pärast Kristust). Kindlasti on linnust mainitud Henriku Liivimaa kroonikas (nimega castrum Warbole) aastal 1212. Varbola varasem nimekuju on olnud Varbjala, vene ajalookroonika, letopiss on nimetanud linnust „Воробьиный нос“ ehk varblase ninaks.

Muistne Varbola linnus, rahvasuus Jaanilinn, on pindala ja kaitsevalli võimsuse poolest üks Eesti ja kogu Põhja-Euroopa suuremaid ja võimsamaid muinaslinnu. Ligi 2 ha suurust õue ümbritseb kõigist külgedest kuivmüürseinte ja palkidega toestatud peamiselt paest vall, mille külgi katab ülaosa varisemisest tekkinud rusukalle. Valli kogupikkus on 580 m. Valli kõrgus välisküljelt on praegu 7 – 10 m, siseküljelt 2 – 7 m. Linnus oli kasutusel 12.-14. sajandil.

Varbola linnuse võimusest räägib see, et muistses vabadusvõitluses jäigi see venelaste, leedulaste, sakslaste ja taanlaste poolt vallutamata. Liivimaa kroonikas mainitakse Varbolat korduvalt, kuid mitte seoses sõjategevusega. Kuskil ei leidu andmeid ka selle kohta, et keegi oleks Varbola linnuse üldse kunagi vallutanud. Üldiselt arvatakse, et Varbola linnus oli viimast korda sõjaliselt kasutusel Jüriöö ülestõusu ajal. Seejärel linnust enam kaitserajatisena ei kasutatud, küll on linnuses olnud aeg-ajalt mõned majapidamised, 16.-17. sajandil asus linnuse õuel kalmistu, hiljem ka põld. Viimane põllulapp linnuse õuel jäi sööti 20. sajandi alguses, misjärel maalinn metsastus.

Tänu 1967. aasta tormile, mil linnuses murdus palju puid, hakati tormikahjustusi likvideerima ning algas linnuse puhastamine.