Next Item Previous Item

Foto: Külli Kolina (CC BY-SA 4.0)

  • Mängimist alusta Leevi-Soohara teel oleva RMK infotahvli juurest (57.991256, 27.214262)!

Võhandu jõe ürgorg

Võhandu jõgi on pikim täielikult Eesti territooriumil asuv jõgi. Ta algab Otepää kõrgustikult ja suubub Võõpsu lähedal Lämmijärve. Jõe pikkus on 162 km. Võhandu on kalarikas: siit on leitud 22 kalaliiki (peamiselt särg, turb, viidikas, tippviidikas ja nurg).

 

Võhandul on palju nimesid: Pühajõgi ülemjooksul, Võhandu kesk- ja Voo alamjooksul. Pärimustes on ka mainitud Võu jõge. Muinaseestlased on pidanud kogu jõge pühaks, selle kauni selgeveelise jõe kallastelt ei tohtinud murda ühtki oksa ega lille. Siinsete inimeste loodusekummardamine oli nii tugevasti juurdunud, et see tõi neile tülisid ristiusu levitajatega. Näiteks kui 17. sajandil ehitati jõele Sõmerpalu vesiveski (Võru maakonnas), pidasid kohalikud talupojad 1642. aasta viljaikaldust karistuseks jõe rüvetamise pärast. Nad põletasid veski ja tungisid mõisa. Ainult kohalesaadetud soldatid suutsid murda talupoegade vastupanu. Seda sündmust on kajastanud Aino Kalda jutustuses „Pühajõe kättemaks”.

 

Võhandu jõgi oli vanal ajal pühaks jõeks, sest arvati, et müristamisjumal Uku elab Võhandu kaldal. Võuküla ligidal Võhandu kaldal asus hiiemägi. Mäel kasvasid vanad suured tammed, pärnad, kesk küngast asus ohvrikivi. Rahvas austas hiiemäel jumalaid ja ohverdas ohvrikivil. Võhandu hiiemäel peeti pidustusi Uku auks, toodi palve- ja tänuohvreid. Ohvriks toodi osa viljast ja Ukule pidi alati toodama seapea. Kui seapea oli olnud väike, siis ei julgetud ligidale minna, vaid visati kaugelt ja üteldi: „Ole rahul, jumalakene, tuleval aastal toon suurema.“ Vanal ajal olevat räägitud, et hiiemäel asuv ohvrikivi läheb iga kümne aasta järel kolm päeva enne suvist pööripäeva keskööl Võhandu jõkke loputama, sest inimesed suitsutavad ta mustaks. Rahvas uskus, et ohvrikivi alla on peidetud varandust. Kuid räägiti, et selle kättesaamine on raske, sest kui kivi läheb jõkke loputama, siis võis küll varandust minna otsima, aga kivi tulnud hiigla ruttu tagasi ja surmanud varanduseotsija.

 

Sajandid on möödunud ja jõgi oma pikas sängis Otepää kõrgustikust kuni Peipsi Lämmijärveni on palju saladusi unustusehõlma uhtunud. Aga ürgne lummav ilu pole kadunud. Kõige kaunim osa, 12-kilomeetrine lõik Leevi maanteesillast Reo maanteesillani on võetud alates 1964. aastast kaitse alla. Kaitseala eesmärk on kanda hoolt Võhandu jõe, selle ürgoru ja oruveerudel kõrguvate liivakivipaljandite, oruveerude metsa ja lammiheinamaade maastikulise terviklikkuse eest.

 

Võhandu ürgorus on 38 devoni liivakivipaljandit, mida kutsutakse müürideks. Kaitseala maalilisimad paljandid on Põdramüür, Tsirgumüür, Sõjatare ja Kalmatu müür. Paljandite jalamilt voolab välja mitu allikat ja leidub ka koopaid, mis on kujunenud allikaojade uuristava tegevuse tagajärjel liivakivi lõhedes. Ürgoru nõlvu katab männi-kuuse segamets.

 

Võhandu kallastel tekkisid ühed Eesti vanimad asulad, mida tõendavad rohked kalmed ja muinaslinnuste asemed. Jõe ääres asusid pühamud: hiied ja ohvripaigad. Kalmatumüüri kõrgel kaldal on esivanemate iidne matmispaik: 12 kääbast. Jõe äärest on leitud ka Põhjasõja-aegseid matmiskohti ja suurtükiasemeid.